TALGULOOD

„Talgupäev  tõi Ida-Virumaal kodudest välja 1724 vabatahtlikku,mis oli korraldajate hinnangul suurepärane tulemus“- „Põhjarannik“, teisipäev 10.mai 2011.

Millega tegelesid siis ülejäänud idavirulased? Ega ometi laiselnud? Siin mõned lood Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi  XI a ja b õpilaste sulest.


TEEVEERED PUHTAKS!

Janika Juuse, XI a

Kui hommikul silmad avasin , tervitasid mind rõõmsalt vallatud päikesekiired. Ees ootas tõsine tööpäev Kurtna külas, kuhu minu kodu juurest on umbes kolm kilomeetrit. Pärast kohvijoomist sinna ma sammud seadsingi. Kahel pool teed vulisesid kevadveed ja pea kohal lõõritas lõo.

Kurtna keskusesse oli talgulisi kogunenud vähevõitu, umbes seitse inimest. See-eest  pakatasid kõik energiast. Saime mustad töökindad ja uhiuued prügikotid. Jagunesime kiiresti paaridesse ja suundusime teeäärseid puhastama. Prahti oli meeletult palju, küll leidus seal pudeleid, pakendeid ja isegi kapiuksi ning üks WC pott. Naersime, et varsti võime terve majapidamise sisse seada.

Kui olime 2 kilomeetri jagu teeääri puhtaks saanud, asusime Kurtna Noortekeskuse ümbrust korrastama. See oli tore töö. Meie seltskond koosnes huvitavatest inimestest, kellega arutasime igasuguseid maailma asju. Saime aru, kui tore on noor olla! Meie korrastatav territoorium asus maantee ääres ning oli nii lõbus, kui mööda kihutavad autod signaalitasid ja juhid käega lehvitasid, andes meil niimoodi energiat juurde. Tuju aina tõusis ja reha hakkas kiiremini liikuma.

Lõpuks sai keskuse ümbrus korda, korjasime kokku oma rehad ja labidad ning suundusime siseruumidesse. Sealt lõi meile vastu isuäratav toidulõhn. Eks kõhud olidki tühjaks läinud. Pesime ruttu käed ja istusime ümmarguse laua taha, kus igaüks oma muljeid jagas. Väga naljakas oli vaadata oma käsi, mida kaunistasid  pirakad villid, ühel noormehel oli neid koguni seitse. Teised ei olnud kadedad ja ristisid kannataja siidikäeks. Värsked kartulid tilli, hakklihakastme ja toorsalatiga maitsesid imehästi.

Sellest päevast sai iga talguline ilusa mälestuse, mõnusa väsimustunde ja teadmise, et oled teinud  midagi kasulikku. Minu jaoks on talgutel käimine muutunud juba traditsiooniks.

ET METSAD MÜHAKSID

Angelina Bernat, XI b

Oli ilus päikesepaisteline hommik. Ärgates meenus mulle kohe, et sõidame metsa istutama. Olin rõõmus, sest mulle meeldib teha seda, millest pärast võin oma lastele rääkida ja uhkust tunda.

Buss sõidutas meid Kosele, kus meid tervitasid hiirekõrvus kased ja lindude laul.  Ettevaatlikuks tegi meid vaid  puugioht. Õnneks olen vaktsineeritud! Metsnikud jagasid meid kiiresti paaridesse, andsid  kahe peale labida ja ämbri väikeste kuusekestega. Suundusime lagendikule, kus polnud puid ega rohtugi, igal pool vedeles oksi, kände ja mulda. See oligi meie lank, kuhu hakkasime istutama kuuski. Kõigepealt tuli teha labidaga auk, siis panna sinna kuuseke, kinni ajada jne. Algul oli labidas Anželika käes ja mina istutasin, siis tegime vahetust.Meil oli see elus esimene kord metsa istutada. Meile meeldis ja õpetaja ütles, et saime hästi hakkama. Muidugi olime selle üle rõõmsad!

Kui töö sai tehtud, anti meile suppi, magusaid moosisaiu ja morssi. Oli vahva koos süüa pärast pingelise töö tegemist. Olime rõõmsad ja uhked, et aitasime loodust. Loodame, et mõne aja pärast kasvab selles kohas ilus kuusemets ja kui kool läbi ning tuleb tahtmine Kurtna järvedele suvitama minna, tervitavad  meid meie istutaud kuused.

Päeva lõpus tundsin, et olen kindlasti nõus midagi taolist uuesti tegema.

LAUL TEEB RINNA RÕÕMSAKS, TÖÖ TUJU PAREMAKS

Illia Sadovskyi- XI a

Pühapäeva hommik oli päikesepaisteline ja soe, aknast oli kuulda lindude siristamist, aga mina olin enda peale pahane, sest ärkasin liiga hilja. Tavaliselt olen harjunud sel ajal juba tööd tegema, aga seekord jäi päev tegude jaols tunni võrra lühemaks. Ema ja isa olid ka mulle teatamata ära sõitnud ja kõige lõpuks helistas sõbranna, kes kutsus päevitama. Mulle aga ei meeldi vedeleda rohul ja lihtsalt niisama päikest nautida. Tahtsin teha tööd! Muidugi polnud sõbranna minu avalduse peale rõõmus, ta torises ja rikkus nii enda kui minu tuju.

Läksin kööki, sõin, astusin õue, et leida tegevust. Meie maja taga vedelevad juba mitu aastat vanad palgid, mis mõttetult ruumi võtavad ja mind väga häirivad. Nende kallale otsustasingi asuda. Aga kui garaažist mootorsaagi läksin võtma, avastasin, et  mu auto numbrimärk oli loksuma hakanud. Keerasin ruttu kruvid kõvemini kinni ja asusin põhitöö kallale. Saag mürises, saepuru lendas ja aeg kadus. Nii ma ei märganudki, kuidas päev õhtusse kalduma hakkas ja vanemad koju saabusid. Tööd oli palju tehtud, kuid hulk palke veel järel. Tundsin kätes väsimust, kõrvad undasid ja siis otsustasin  saagimise selleks korraks lõpetada, järgmisel vabal päeval kätken.

Kui ma õhtul sõbranna juurde läksin, olin rahul ja rõõmus. Mind ei piinanud tunne, et päev oli mõttetult möödunud. Olin teinud midagi kasulikku ja head endale, vanematele ning leidsin aega sõbrannagi jaoks. Tuju oli töö käigus paranenud ja halvad asjad ununenud.

KES TEEB, SEE JÕUAB

Katrin Kais- XI a

Laupäeva hommikul ärgates tundsin, et kevad on lõpuks alanud. Värske õhk ja linnulaul tungisid aknast tuppa. Vedelesin veel voodis ja vaheldumisi lugesin raamatut või  jälgisin kohevate pilvede rändamist sinitaevas. Kuna teha oli palju, panin kokku ka lõpliku päevaplaani.

Kuna hommik oli värske ja puhas, pakatasin soovist teha kõik enda ümber sama ilusaks ja värskeks. Hea tuju aitas kaasa ja nii sai  tunni jooksul kõik ideaalselt korda. Tundus, et see pole minu tuba, vaid pilt täiuslikult säravast ruumist mõnest puhastusvahendi reklaamist.

Järgmisena ootas töö aiamaal. Kuna isa oli otsustanud sõbra juurde külla minna, jäin mina abilisest ilma ja pidin kõik rasked kotid ise aiamaale tassima. Ka vee kandmine oli väsitav, kuid allaandmiseks polnud aega. Labidas käes, kujundasin peenrad ja kolme tunni pärast olid tillikesed seemnedki mullas. Loodetavasti täidavad need  mu palve ja kasvavad  suve jooksul suurteks ja maitsvateks juurviljadeks. Minu hoolt ja päikese soojust peaks selleks olema piisavalt.

Puhkamiseks aga polnud aega, sest  tahtsin ema ja vanaemasid  emadepäeva puhul õnnitleda  millegi maitsvaga. Selleks küpsetasin šokolaadimuffineid, mis  on meie pere lemmikud. Kuna nende valmistamine nõuab kogu südamesoojust ja tähelepanu, olin köögis üksi. Just nagu mediteerimisel, kontsentreerusin  kõige maitsvamale taignale ja palusin ahjult, et ta mind alt ei veaks. Pean tunnistama, et need olid mu küpsetusajaloo kõige edukamad muffinid. Pakitult nägid nad eriti meelitavad välja.

Päeva lõpuks nautisin väsimust, kuigi oli tunne, et enam ei jaksa jalgadel seista ja süda lööb vaid kolme kohvikruusi toel edasi. Päevast kokkuvõtteid tehes leidsin et olin selle päevaga tunduvalt targemaks ja osavamaks saanud ja kõik plaanitu oli ellu viidud. Pea langes padjale ja magasin magusalt kümme tundi järjest.